MAAELU TEADMUSKESKUS
GEENIPANK
1993. aastani säilitati põllumajanduskultuuride geneetilisi ressursse Jõgeva Sordiaretuse Instituudi sordiaretajate töökollektsioonides ja Vavilovi-nimelises ülevenemaalises geneetiliste ressursside instituudis (VIR).
1999. aastal loodi Jõgeva Sordiaretuse Instituudi (alates 2023. a Maaelu Teadmuskeskus) geenipank, kus on tagatud seemnete pikaajaline säilitamine vastavalt ÜRO toidu- ja põllumajanduse organisatsiooni (FAO) ning Rahvusvahelise taimede geneetilise ressursi keskuse (Bioversity International) standarditele.
Geenipanka jõuab materjal aretajatelt, hobikasvatajatelt ja loodusest. Looduslikest levilatest kogutakse liblikõieliste ja kõrreliste heintaimede seemneid ning kaardistatakse nende asukohad.
OLULISEMAD TEGEVUSED
- Teraviljade, heintaimede, kaunviljade, õlikultuuride ja köögiviljade seemnete pikaajaline säilitamine.
- Säilitatava materjali omaduste hindamine ja kirjeldamine.
- Seemnete kogumine looduslikest levilatest ja koduaedadest.
- Materjali kättesaadavaks tegemine kasutajatele (sordiaretajad, bioloogid, põllumajandusteadlased, geenitehnoloogid, teised geenipangad).
Kollektsioonis on 3387 säilikut 66 liigist.
Vanimad säilikud on talirukis ´Sangaste´ (1875), kohalikud odra säilikud (1908,1912), Liplapi uba (1920), harilik aruhein ´Jõgeva 47´ ja kaer ´Kehra saagirikas´ (1929).
Geenipangas säilitatavate seemnete eluvõime sõltub eelkõige nende kvaliteedist ning niiskusesisaldusest ja säilitamistemperatuurist.
Seemnete niiskusesisaldust vähendatakse aeglaselt, sõltuvalt liigist 3-7 protsendini. Selle saavutamiseks hoitakse seemneid 4-10 nädalat ventileeritava kuivatusruumi lahtistel riiulitel paberkottides. Ruumi õhutemperatuur on 15–16°C ja õhu relatiivne niiskus 12–13%. Pärast kuivatamist pakitakse seemned niiskuskindlatesse fooliumkottidesse ja säilitatakse sügavkülmikutes temperatuuril –18°C.
Väärtuslikemate Eesti päritolu säilikute nn varukoopia saadetakse Põhjamaade geneetilise ressursi keskusesse (NordGen) ja Teravmägede Seemnehoidlasse.
Seemnete eluvõimet määratakse idanevuse kontrollimisega sõltuvalt liigist 5-15 aasta järel. Kui seemnete idanevus on alla ettenähtud normi või neid on koguselt vähe, paljundatakse materjali kasvuhoones või põllul.
KONTAKT
Maaelu Teadmuskeskus
Geenipank
M. Pilli haru 1
Jõgeva alevik
Jõgeva vald
48309 Jõgevamaa
Telefon: 5345 1468
E-post: kylli.annamaa@metk.agri.ee
Inimesed
Külli Annamaa
osakonna juhataja
Telefon: 5345 1468
E-post: kylli.annamaa@metk.agri.ee
Vahur Kukk
peaspetsialist
Telefon: 505 8224
E-post: vahur.kukk@metk.agri.ee
Saatke meile kiri
Galerii:
Meedia:
Tervislikud vähemlevinud teraviljad
Euroopas suureneb nõudmine jätkusuutlikult toodetud tervisliku, toitva ja innovatiivse toidu järele. Vähem kasvatatavad teraviljad, nagu rukis, kaer, spelta ja ühe- ning kahetera nisu vastavad neile nõuetele nii toidu- kui ka söödaviljana. Nimetatud teravilja liikide vastu on taaselustunud huvi eeskätt seoses maheviljeluse arenguga, kuna nad on kasvutingimuste suhtes vähenõudlikud ja paistavad silma tervislike omaduste poolest.
Speltanisu on vähenõudlik toitainete suhtes ja sügava juurekava tõttu talub hästi mitmeid ebasoodsaid kasvutingimusi, nagu toitainete vaegus ja põud. Samas on speltanisu toiteväärtus kõrge, tal on tavanisuga võrreldes kõrgem lipiidide, küllastumata rasvhapete ja mikroelementide (Fe, Zn, Mg ja P) sisaldus. Ühetera nisu on diploidne nisu, mida kasvatati iidses Mesopotaamias. Sellel nisu vormil on kõrgem proteiini, mikroelementide ja asendamatute aminohapete sisaldus. Kahetera nisu on iidne tetraploidne nisu, mida kasvatati juba 10 tuhat aastat tagasi. See on vähenõudlik kultuur agrotehnika ja kasvutingimuste suhtes. Tema terades on vähem gluteeni ja rohkem kiudu kui tavalisel nisul, sisaldab antioksüdante. Kahetera nisust tehtud tooted on hea maitsega. Rukis ja kaer on rohkem levinud kui eeltoodud nisu liigid ja neid kasutatakse nii toidu- kui ka söödaviljana. Rukkileib on parema seeduvusega kui nisust valmistatud sai. Rukis sisaldab nisuga võrreldes rohkem mineraalaineid (tsink, raud, seleen) ja asendamatuid aminohappeid. Kaera tervislikud omadused tulenevad eelkõige tema proteiini ja rasva on kõrgest kvaliteedist ning lahustuvate kiudainete sisaldusest. Viimased alandavad vere kolesteroolisisaldust, aitavad reguleerida vere suhkrusisaldust.
Euroopa Liidu 7. raamprogrammi projektis „Tervislikud vähemlevinud teraviljad“ on seatud eesmärgiks ülalkirjeldatud teraviljade geneetilise baasi mitmekesistamine sordiaretuseks, nende stressitaluvuse suurendamine, agrotehnika parandamine ja toiteväärtuse ning toiduviljaks töötlemise kvaliteedi tõstmine. Projekti koordineerib Tšehhi Põllukultuuride Uurimisinstituut, selles osaleb partnerina ka Eesti Taimekasvatuse Instituut. Projekt algas 2013. a ja kestab viis aastat. Selle aja jooksul viiakse läbi rida aretusalaseid ja agrotehnilisi katseid, töötlemisalaseid, kvaliteedi ja turu uuringuid. Projekti peamiseks eesmärgiks on aidata kaasa vähemlevinud teraviljade kasvatamise ja tarbimise suurendamisele Euroopas